See oli minu esimene kord olla päris öösel päris rabas, kus ei ole mugavaid laudteid, vaid tuleb pimedas laugaste vahel laveerida. Plaan oli juba päikeseloojangu ajaks kohal olla, aga kuna me Jaanusega polnud varem seal käinud, siis läks õige koha leidmisega nii kaua aega, et loojangust jäime ilma. Siiski tatsasime mööda raba ringi ja vaatasime erinevaid laukaid üle, et leida hea koht helkivate ööpilvede pildistamiseks, mille lootuses me tegelikult üldse rabasse läksime.
Vaev sai tasutud ja helkivad pilved tulidki. Lõpuks, kui külm hakkas juba liiga tegema, otsustasime pillid kotti panna. Pimedas rabast välja saamisega oli tükk tegemist ja koduteel selgus, et olime natuke liiga vara ära tulnud. Tegime udusse mattunud Rõuges väikese peatuse ja proovisime ka siin mõned pildid saada ning siis põrutasime juba edasi uut kohta otsima. Kahjuks hakkas juba valgeks minema ja pilved muutusid nõrgemaks, seega parimad pildid saime ikkagi rabas. Kuna kohe-kohe oli päikesetõus, siis käisin korraks kodus keha kinnitamas ja põrutasin Suurjärve äärde päikesetõusu jäädvustama. Sel ööl jäigi magamata.
Martin Mark
18.07.2015 kell 1.03
Nikon D600 + Nikkor 50mm f1.8D, 10sek, f8, ISO100. Panoraam 9 kaadrist
Foto tellimiseks kirjuta oma täpsest soovist martin@revolutsioon.ee
Eksperdi kommentaar pildile
Helkivad ööpilved ehk polaarmesosfääripilved on hõbedased või elektriliselt sinakad omapärase struktuuriga kiudpilvi meenutavad pilved, millest eredamad tähed paistavad läbi. Kiudpilved on põhjataevas nende taustal väga tumedad, isegi mustad.
Helkivad ööpilved (ka hõbepilved) tekivad mesosfääri ülaosas ja mesopausis, kui temperatuur langeb väga madalale: vähemalt -120 °C, kuid vahel isegi alla -140 °C. Sellised tingimused kujunevad pooluste lähedal suvises mesosfääris, sest sinna toovad olulise osa soojusenergiat troposfääris moodustunud mehaanilised lained, mille võimalused suurde kõrgusesse pääseda on märksa paremad talvel. Suvel jõuab mesosfääri vähem energiat ja see põhjustab jahtumise. Polaarmesosfääripilved on kõrgeimal Maa atmosfääris tekkivad pilved, mis asuvad keskeltläbi 80 km kõrgusel aluspinnast, kuid võivad üldiselt moodustuda kõrgusvahemikus 75–90 km.
Polaarmesosfääripilved koosnevad äärmiselt väikestest jääkristallidest, mis võivad tekkida kas otseselt veeaurust või veeauru sublimeerumisest tolmukübemetele. Tolmu ja niiskuse päritolu on olnud kaua vaidlusküsimus, kuid arvatavasti on tolm Maa-välise päritoluga (meteoorne tolm), ent allikaks võivad olla ka vulkaanid. Veeaur pärineb troopikas arvatavasti ülivõimsate rünksajupilvede tippudest, mis läbivad tropopausi, või hoopiski stratosfääris toimuvatest fotokeemilistest reaktsioonidest, mille üks komponente on metaan.
Helkivad ööpilved said nimetuse selle järgi, et neid saab jälgida siis, kui päikeseketas on allpool horisonti (-6 … -12°, teatud juhtudel kuni -18°). Need on tumeda taeva taustal hõbedased või sinakasvalged (väga harva ka kollakad, kui nad on sumestatud õhumassis silmapiiri lähedal) helendavad triibud, kogumid jms. Sina põhjustab on pilvi moodustavate jääkristallide väiksus, mistõttu tooni annab juba Rayleigh’ hajumine. Pilvede äärmise hõreduse tõttu paistavad heledamad tähed neist läbi.
Helkivate ööpilvede vaatlemiseks soodsad tingimused on laiustel, kus on valged ööd, mis tähendab, et atmosfääri alumine osa on Maa varjus, kuid kõrgemasse ossa, sealhulgas mesosfääri ülemisse ossa, jõuab otsene päikesekiirgus, mis hajub jääkristallidel ja osa valgusest peegeldub tagasi. Seetõttu ongi pilved võrdlemisi eredad ja öisel ajal hästi nähtavad. Nendel ja esimeses lõigus selgitatud põhjustel on parimad võimalused polaarmesosfääripilvi näha perioodil astronoomilise suve algusest kuni augustini (põhjapoolkeral) ja laiustel 50–65°, kus on parajalt valged ööd. Kõige paremini tulevad pilved esile umbes 60. (põhja)laiusel. Põhjapoolkeral on helkivaid ööpilvi palju nähtud, lõunapoolkeral aga vaid umbes sajal korral, kusjuures pilved on nõrgemad. Selle põhjuste selgitamisel peab arvestama tõsiasjaga, et lõunapoolkeral on vaatlemiseks soodne piirkond palju vähem asustatud kui põhjapoolkeral.
Tavalised kiudpilved näivad helkivate ööpilvede taustal mustad või väga tumedad, sest asuvad liiga madalal, et päike saaks neid valgustada, v.a eha-koidu vööndis, kus kiudpilved on lihtsalt raskesti nähtavad. Kui viimased asuvad seniidis või lõunataevas, võivad need samuti olla ümbritsevast taevast heledamad ja nii päris palju valeteateid helkivatest ööpilvedest on kindlasti just sellise olukorra põhjustatud.
Kui helkivad ööpilved asuvad seniidis ja lõunataevas, siis need ei ole säravalt hõbedased, vaid pigem tuhmilt sinakad. Sel juhul on neid esmapilgul raske neid kiudpilvedest eristada, eriti kui vaatlejatel pole kuigi palju kogemusi.
Jüri Kamenik
pilveekspert ja ilmateadlane