Pentax K-1 ja ööfotograafia gsgasg


Ma alustasin aastaid tagasi oma fotograafiteed Pentaxiga. Kui tärkas huvi ööfotograafia vastu, siis sain aru, et täiskaader oleks ikka kõvasti abiks, aga Pentaxil seda kahjuks pakkuda ei olnud ja ei paistnud ka veel niipea tulemas. Nüüdseks on see kaua oodatud kaamera kohal ja sain võimaluse sellele ööfotograafia seisukohast pilk peale visata.

Rõuge Ööbikuoru vaatetorn Pesapuu. Torni kohal Veenus ja Marss. f/8, 4sek, ISO 100, Pentax K-1, Pentax 15-30mm @ 30mm

Kuna Pentax K-1 sisse on sätitud mitmeid abivahendeid just nimelt öösel pildistamiseks, siis oli mul suur huvi neid järgi proovida.

Kaamerat kätte võttes on kohe tunda, et tegemist on korraliku masinaga. Eks ta esimese hooga vajab muidugi natuke ümberharjumist, et õigetele nuppudele vajutada. Esialgu tekitas kohe suurt segadust säriaja ja ava muutmine, sest esimene ja tagumine ketas toimisid vastupidiselt sellele, millega mina harjunud olen. Tahan pöidlaga säri muuta ja nimetissõrmega ava. Aga ümber harjutama siiski ei olnud tarvis hakata, sest ketaste funktsiooni on võimalik muuta ja sain kaamera endale käepäraseks sättida. Lisaks on muidugi ka teisi nuppe, mida saab sättida tegema seda, mida soovid. Üks asi, millega ma ei suutnud nii lühikese ajaga ära harjuda, on tagumise ketta ja AF nupu paigutus. Tahaksin need omavahel ära vahetada. Kuna kasutan AF nupuga teravustamist, siis tahaks, et see istuks mugavamalt pöidla all. Katsetades oli päris tihti probleeme sellele pihta saamisega.

Üks nupp, mis palju äratundmisrõõmu valmistas, on Pentaxite nö roheline nupp. Manuaalrežiimis olles sellele vajutades paneb kaamera oma automaatika järgi seaded paika ehk siis oleks nagu automaatrežiimis. Kes pole kasutanud, ei oska arvatavasti puudust tunda, aga mäletan, et algajana manuaalrežiimi õppides oli see väga abiks ja tegelikult tuleb kasuks ka hiljem. Kui oled näiteks öösel pildistamas käinud ja kaameral on ööseaded peal ning hommikul tekib vajadus kohe kiiresti mõnest olukorrast pilti teha, siis säri 30 sekundi pealt ja ISO 6400 pealt õigesse kohta kerimine võtab ikka kõvasti aega ja selle ajaga on hetk juba möödas.

f/8, 10sek, ISO 3200, Pentax K-1, Pentax 15-30mm @ 15mm

Pentax on kaamera peale lisanud veel ühe funktsiooniketta, et saaks kiiremini ilma menüüs surfamata mõningaid seadeid sisse-välja lülitada. Kuna ma sellega harjunud ei ole, siis väga palju see kasutust ei leidnud ja oleks soovinud võimalust ka seda ketast oma käe järgi sättida, sest väga tihti ei tundnud vajadust nende funktsioonide järele, mis seal kettal on (HDR, Wifi, Crop, Grid, ISO, särikompensatsioon jne). Aga eks see on harjumise asi ja tore ikka, kui ilma menüüsse minemata vajalikke seadeid paika sättida saab.

Selle lisaketta tõttu on ülemine infoekraan päris pisike ja mitte just kõige informatiivsem, samas mulle meeldib enamasti just sealt järele vaadata, mis seaded parasjagu kasutusel on. Pentaxi puhul tuleb selleks aga tagumise ekraani peale vaadata.

Ekraan, mida saab igatpidi väänata ja mis teeb elu ikka väga palju mugavamaks, pakkus muidugi kohe väga palju rõõmu ja rahulolu. Vähemalt minu pildistamisstiil ja objektid nõuavad tihti alt üles pildistamist ja madalaid võttenurki ning kui ekraan võimaldab vältida küürutamist, painutamist, pikali viskamist ja igasugu muid ebaloomulikke asendeid, mis koormavad ja väsitavad, siis selle üle tunnen küll suurt rõõmu. Pentax on välja mõelnud hoopis omapärase viisi ekraani igas suunas liigutamiseks ja minu käest selle eest suur pluss.

See, et ekraani sisse-välja lülitamiseks on tarvis teha neli nupuvajutust, mulle nii palju ei meeldinud. Öösel tähistaevast pildistades tahaks ekraani vaadata nii vähe kui võimalik, aga päris ilma selleta ka ei saa. Näiteks ülemise funktsiooniketta abil seadete muutmiseks on tarvis ekraani näha. Võib-olla kui kaamera juba pimesi selge on, siis saab ka ilma selleta hakkama. Samas kiidan seda, et ekraani ereduse muutmiseks on eraldi nupp kaamera tagaküljel ja seda ei pea menüüst taga otsima.

Rahvusvahelise kosmosejaama ülelend Rõuges. f/2.8, 30sek, ISO 100, Pentax K-1, Pentax 15-30mm @ 30mm

Veel üks huvitav Pentax K-1 funktsioon on lisavalgustus. Hämaras ja pimedas, kui endal pealamp maha ununeb, on see kindlasti abiks. Valgustus on objektiivi kohal, et seda oleks mugavam vahetada, mälukaardipesas, et ka pimedas näeks kaardi õigesse kohta pista ja lisaks veel ekraani taga. Kui ekraani välja tõmbad, siis selle taga olev valgustus aitab tagaküljel olevaid nuppe näha. Valgustuse tugevust on võimalik muuta ja soovi korral ka eraldi sisse-välja lülitada. Kuna mul endal on pimedas alati punase valgusega pealamp niikuinii kaasas, siis suurt puudust ise sellisest funktsioonist ei ole tundnud, kuid ilma oma valgustuseta on see kindlasti abiks.

Kui veel rääkida mõningatest asjadest, millest ma öösel puudust tunnen, siis oleks selleks pildiotsija sees olev lood ja teravuspunktide valgustus. Viimast on võimalik ainult korraks vilksatama panna. Kui teravustamispunktide nägemine ei olegi öösel eriti oluline, sest niikuinii tuleb enamasti käsitsi teravustada, siis loodi tahaks küll näha.

Kuna pildiotsijasse vaadates ei saanud ma kompositsiooni lõplikult paika, tuli seda liveview’ga teha ja see üllatas mind meeldivalt. Liveview näitab ka hämaras küllaltki head pilti ja kompa saab selle abil väga edukalt paika sättida. Ka lood on ekraani servades ilusti nähtaval. Samuti on liveview abil manuaalselt teravustamine väga mugav.

Kui enamus siiani kirjutatud asjadest on harjumuse küsimus, siis üks asi on küll selline, millega minu arvates on Pentax natuke mööda pannud. Nimelt, kui kasutada juhtmega pulti, siis selle pesa on väga imelikus kohas – täpselt parema käe all, millega kaamerat kinni hoiad ja paika sätid. Kui pult on küljes, siis on tõeliselt ebamugav kaamerat liigutada. Lisaks tuli tänu sellele pult tihti pesast välja ja seda pidi sinna tagasi suruma. Kindlasti ei mõju see hästi ei puldile ega pesale. Igapäevase kasutamise puhul saab üks neist varem või hiljem viga. Samas lisan ka siia positiivse noodi. Mulle väga meeldib see, et sain võtta oma kaheksa aastat vana algajate Pentaxi puldi ja kasutada seda uhiuue tippkaameraga. Ei ole igale kaamerale isesugust pesa tarvis ja koos kaamera uuendamisega ka kogu ülejäänud varustust uuendada. Probleemi lahendab muidugi ka infrapuna puldi kasutamine.

Kuu keset talvekuusnurka Rõuge Suurjärve kohal. f/3.5, 13sek, ISO 100, Pentax K-1, Pentax 15-30mm @ 15mm

Nupud nuppudeks, see kõik on harjumuste ja maitse asi, aga kuidas siis kaamera pilti teeb?

Kaamera testimine ja selge ilm sattusid kahjuks täiskuu lähedale, kui korralikku pimedat taevast ei olnud. Kuna esimesel enam-vähem selgel ööl loojus kuu natuke enne kella nelja öösel, siis otsustasin teha väga varase äratuse, et saaks kaamera ka täielikus pimeduses proovile panna. Ilm oli meeletult külm ja tuuline ning väga kaua ei suutnud väljas olla, kuid mõned proovid said ikka tehtud.

Muidugi oli esimese asjana huvi ISO võimekuse vastu. 36-megapiksline täiskaaderkaamera peaks ISO tundlikusega eeskujulikult hakkama saama. Ütleme nii, et ei midagi enneolematut, aga täiesti konkurentsivõimeline. Vajadusel julgeks täitsa 12 800 peale tõsta ja 25 600 kannatab arvatavasti ka mõne dokumentaalpildi puhul ära. Kuigi ise proovin enamasti alla ISO 3200 jääda, on hea teada, et vajadusel saab ISO veel mitme stopi võrra tõsta.

f/2.8, 10sek, ISO 12 800, Pentax K-1, Pentax 15-30mm @ 30mm

Kuna ISO kohta mul suuri kahtlusi ei olnud, siis eelkõige sundis mind hommikul kell neli välja külmetama minema üks väga põnev funktsioon, mis on just nimelt ööfotograafidele mõeldud. Tegemist on astrotraceriga, mis tähendab seda, et kaamera sensor liigub tähistaevaga kaasa ning võimaldab kasutada pikemaid säriaegasid ilma, et tähed triipudeks muutuks. Kui muidu on sellise kaasaliikumise jaoks tarvis eraldi seadmeid, mis kinnituvad kaamera alla ja liigutavad kogu kaamerat, siis Pentaxil jääb kaamera paigale ja ainult sensor liigub. Muidugi ei ole see võrreldav päris spetsiaalsete tracker’itega, kuid võimalus säriaega kas või poole võrra pikemaks saada on öösel kõvasti abiks. Enamasti on näiteks 14mm objektiiviga pildistades kõige pikem säriaeg, mida kasutan, 20 sekundi kandis.

Astrotracer eeldab muidugi, et kaamera teab oma asukohta ja selleks on Pentaxil sisseehitatud GPS. Astrotracerit kasutama asudes tuleb kaamera esmalt kalibreerida. Selleks tuleb seda igal kolmel teljel keerutada. Mina jätsin muidugi eeltöö tegemata ja hakkasin alles öösel külma ja tuule käes nuputama, kuidas see funktsioon töötab. Kalibreerimisega olin alguses väga hädas ja ei saanudki hakkama. Otsisin juba isegi nutitelefoniga kaamera manuaali üles, et sealt järgi uurida, mida ma valesti teen, kui mulle torgatas pähe, et ma kasutan ju kindaid, kus on magnetid sees. Õnneks olid mul ka teised (küll palju õhemad) kindad veel taskus kaasas ja nende vahetamisega sain kaamera kohe kalibreeritud. Samas tähendas see, et käed olid õige varsti külmunud ja kõva tuul ning vaikselt kogunevad pilved lõpetasid täielikus pimeduses testimise natuke varem ära, kui soovinuks.

Esialgse kiire katsetusega võin öelda, et 30mm fookuskaugusega oli 60-sekundiline säriaeg veel täiesti kasutatav, kuigi nurkades hakkasid tähed juba natuke välja venima. 30mm ja 30 sekundit oli aga täiesti korralik tulemus ja tähed püsisid ilusti täpid.

f/2.8, 30sek, ISO 3200, Pentax K-1, Pentax 15-30mm @ 30mm

Muidugi tähendab selle funktsiooni kasutamine, et kui sensor liigub tähtedega kaasa, siis hoopis maapind, mis püsib ju paigal, muutub uduseks. Lühemate säriaegade puhul võib see veel jääda taluvuse piiridesse, aga pikemate säriaegadega tuleb ilusa tulemuse jaoks kindlasti kaks pilti kokku panna. Selleks tuleb siis maapinna jaoks eraldi säritus teha. See muidugi eeldab oskust järeltöötluses kaks pilti kokku sulatada. Kuskil mägedes või mererannas, kus horisont on selgepiiriline joon, on seda lihtne teha, aga näiteks sellist puud, nagu minu testipildil, on juba keerulisem kokku sulatada.

Astrotraceri juures on veel väga hea see, et ilma puldita on võimalik valida säriaega 10 sekundist kuni 5 minutini. Pentax oleks võinud ka nö tavasärile lisada pikemaid valikuid kui ainult 30 sekundit. Ööfotograafidel oleks selle üle kindlasti hea meel.

Kindlasti on sellest funktsioonist palju abi just süvataeva pildistamisel, kui teleskoopi või trackerit käepärast ei ole. Süvataeva pildistamisel ei ole tarvis ka esiplaani ära liikumise pärast muretseda. Kui mul tekib võimalus pikema toruga astrotracer proovile panna, siis kindlasti jagan ka neid muljeid.

Lisavalgus möödasõitva auto tuledest. Vasakus ääres Jupiter. f/2.8, 269sek, ISO 400, Pentax K-1, Pentax 15-30mm @ 30mm

Ülejäänud katsetamine jäi mul kuuvalgusega ajale ja tähistaeva pildistamist rohkem proovida ei saanudki. Pildistasin Kuud ja planeete. Kuna pildiotsijast loodi ei näe, siis jäingi kuuvalgusega lõpuks ainult liveview’d kasutama. Tuleb tõdeda, et see oli täiesti piisav ja pildiotsijasse polnudki eriti põhjust vaadata. Valgust oli piisavalt, et kompa paika sättida ja manuaalne teravustamine toimis ka väga hästi. Ma pole päris kindel, kas liveviewga saaks ka täielikus pimeduses ilma proovipilte tegemata hakkama – seda ei jõudnud kahjuks katsetada.

Rõuge Ööbikuoru vaatetorn Pesapuu. Torni kohal Orion ja Kuu. f/8, 10sek, ISO 800, Pentax K-1, Pentax 15-30mm @ 30mm

Üks huvitav hunktsioon on Pentaxil veel, nimelt pixelshift. See tähendab seda, et pildistades teeb kaamera neli pilti järjest, liigutades seejuures sensorit iga pildi juures ühe piksli võrra, ning paneb need pildid lõpuks üheks kokku. Kui K-1l tavapärane failisuurus 40MB juures, siis pixelshifti pildid on 160MB ringis. Tegemist on maastikupildistajatele kindlasti suurepärase abivahendiga – pildid on nõksukese detailsemad, vähema müraga ja aliasing-värvusdefektideta. Muidugi tähendab see ka seda, et pildil ei tohi selle tegemise ajal midagi liikuda. On küll olemas ka lisafunktsioon, mis peaks liikumisest tekkivaid probleeme vähendama, aga parema tulemuse saab kindlasti siis, kui midagi ei liigu. Samas ei näe ma sellel ööpildistamise kontekstis suurt kasu, kuna säriajad tulevad ikkagi piisavalt pikad, et tähed hakkaks ära liikuma ja pilt enam hästi kokku ei lähe. Kõrget ISO kasutades ja säri madalal hoides on seda ehk võimalik kasutada.

Dünaamiline ulatus jättis hea mulje. Proovisin nii kaamerasse sisseehitatud HDR funktsiooni kui ka särikahvliga pildistatud pilte ise HDRiks kokku panna, aga vähemalt nende paari katsetuse puhul suurt eelist ühe pildi ees ei näinudki. Lightroomis oli võimalik ühe pildiga peaaegu sarnane tulemus saada.

Kuna mul oli kasutada ainult üks aku, siis natuke kartsin, kas saan kõik soovitu tehtud või jääb mõni katsetus pooleli. Olin kuulnud, et võrreldes teiste tippkaameratega tühjenevad K-1 akud kiiremini. Tänu väga külmale ja tuulisele ilmale jäid minu katsetused ainult mõne tunni pikkusteks ja selle aja pidas aku ka külmas ilusti vastu. Üks-kaks varuakut on igal tõsisemalt pildistajal niikuinii olemas, eriti kui oled GPSi ja Wi-Fi kasutaja.

Selline oli minu põgus kohtumine Pentax K-1 täiskaaderkaameraga. Võttis aega, et sellega harjuda ja päris ideaalseid tingimusi katsetamiseks ei olnud, et põhjalikumaid järeldusi teha. Samas sain esmamulje kätte ja võib öelda, et kaamera vastas ootustele. Kui oled mõne teise Pentaxi kaamera kasutaja ja sa pildistad eelkõige maastikke ning tunned huvi ööpildistamise vastu, siis tasub kindlasti kaaluda K-1le üleminekut. Just maastike pildistamiseks on kaamera ideaalne: 36 megapikslit, pixelshift funktsioon ja korralik dünaamiline ulatus aitavad oskajatel kindlasti vingeid maastikufotosid teha.

Tore on näha, et Pentax on mõelnud ka ööpildistajate peale: astrotracer, lisavalgustid, GPS, minu suur lemmik – igas suunas liigutatav ekraan, lihtne manuaalne teravustamine liveview abil jne. Kui tuua mängu veel ka kaamera hind, mis on sarnastest konkurentidest kõvasti soodsam, siis võib öelda, et Pentax toob täiskaadrite ridadesse kindlasti elevust ja uue kaamera otsijatel on nüüd veel üks tugev valikuvõimalus.

Aitäh Photopointile, kes mulle kaamerat proovida andis!

Kui tekkis huvi, siis vaata kaamera kohta täpsemalt siit: https://www.photopoint.ee/kaamerad/553784-pentax-k-1-kere

Kuu Rõuge kohal. f/8, 30sek, ISO 100, Pentax K-1, Pentax 15-30mm @ 15mm

Kommentaarid

Tags