Põnev ööpildistamine

Ööfotograafia muutub iga aastaga järjest populaarsemaks tänu tehnika arengule ja kättesaadavamaks muutumisele. Olen ise paaril viimasel aastal just nimelt ööpildistamisele keskendunud ning jäädvustanud eelkõige tähistaevast ja Linnuteed, kuid ka kõike muud huvitavat ja põnevat, mis öösiti meie peade kohal toimub.

Tähistaeva pildistamiseks on hea natuke täpsemalt teada, mis ja millal taevas toimub. Pildile püüdes tekitab kõige suuremat vaimustust meie enda kodugalaktika Linnutee, mida on hästi näha ka palja silmaga, kuid mis pika säriga pildistades kohe eriti hästi nähtavale tuleb. Parim aeg Linnutee pildistamiseks algab meil augusti teisel poolel, kui suvine öö muutub juba täiesti pimedaks. Linnutee on siis toreda sambana taevas püsti ja selle eredaim osa paistab veel horisondi tagant välja. Suuna pilk lõunataevasse, leia koht, kus selles suunas oleks võimalikult vähe valgusreostust ja naudi vaadet meie galaktikale. Pildistamiseks vali võimalikult pime aeg, aseta kaamera statiivile, keera ava nii lahti kui võimalik, vali säriaeg vastavalt oma objektiivi fookuskaugusele (mida laiema nurgaga objektiiv, seda pikemat säriaega saad kasutada ilma, et tähed pildil triibuks muutuks), tõsta ISO väärtus julgelt tavapärasest kõrgemaks ning fokuseeri lõpmatusse. Seejärel katseta, kohenda säriaega ja ISO tundlikkust, säti teravust ja kompositsiooni, kuni lõpuks saad kätte tulemuse, mida soovisid. Ööfotograafia nõuab kõvasti kannatlikkust ja pühendumist.

Talve lähenedes hakkab Linnutee silmapaistvam osa järjest madalamale liikuma ja talvekuudeks kaob see hoopiski ära. Siis tuleb leida pildistamiseks uued taevased objektid, näiteks talvel hästi nähtav ja leitav Orioni tähtkuju koos oma udukogudega, või siis objektiiv hoopis põhjasuunda keerata ja virmalisi oodata.

Alates sügisest olen kasutanud Nikon D810A kaamerat, mis üllatas mind oma detailsusega. Isegi sügisel meie peade kohal oleva Linnutee nõrgem osa, mis palja silmaga enam eriti hästi ülejäänud taevast ei eristu, tuleb selle kaamera abil väga hästi nähtavale. Sealt paistavad välja udukogud, mille olemasolust ma varem midagi ei teadnudki. Vaid 20-sekundilise säriga tehtud fotol on juba võimalik tuvastada Linnuteel asuva Luige tähtkuju eredaima tähe Deenebi lähistel asuv kuulus Põhja-Ameerika udukogu. Olles juba praegugi üsna suur astronoomiahuviline, tekib tahtmine veelgi rohkem taevast tundma õppida, sest pildile jääb nüüd palju rohkem põnevaid udukogusid ja tahaks ju teada, millest olen pilti teinud.

Talvekuudel tasub lõunataevast üles otsida Orioni tähtkuju. See on lihtsasti leitav oma kolme järjestikuse tähe järgi, mis moodustavad tähtkuju vöö. Orioni vöö all on väga hästi nähtav ja leitav Orioni udukogu, mis paistab ka palja silmaga vaadates. See on üks lihtsamini pildile püütavaid udukogusid ja Nikon D810A teeb selle eriti lihtsaks.

Selgetel talveöödel tasub valmis olla ka virmaliste pildistamiseks. Selleks, et teada, millal virmalisi oodata on, tasub Facebookist üles otsida Eestimaa virmaliste grupp. Sinna on koondunud kõik Eesti virmalistefännid ja võib kindel olla, et nemad juba ühtegi virmalistemängu maha ei maga ja annavad sellest alati teada. Virmaliste pildistamiseks tuleb leida valguseostusest vaba põhjataevas ja varakult koha olla, et mängu mitte maha magada. Kuna virmalised on küllaltki eredad, siis võib nende pildistamisel kasutada lühemat säriaega ja madalamat ISO tundlikkust kui tähistaeva ja Linnutee jäädvustamisel.

Jutt on algselt ilmunud I am Photographer blogis: https://www.iamphotographer.eu/EE/blogi/2015/12/ponev-oopildistamine