Selge öötaevas on väga põnev, eriti kui seda lähemalt tundma õppida. Olen viimased paar aastat keskendunud eelkõige ööpildistamisele ja selle ajaga on minust saanud ka suur astronoomiahuviline. Olen fotograafiaga hobi korras tegelenud üle seitsme aasta ja öö jäädvustamise juurde jõudsin eelkõige tänu tehnika arengule, mis viimastel aastatel on tähistaeva pildistamise teinud palju lihtsamaks ja kättesaadavamaks. Tähistaevas on mind alati võlunud, juba väikese poisina tuhnisin entsüklopeediates taevakehade kohta lugedes. Ööfotograafia taaselustas minus vahepeal tahaplaanile jäänud astronoomiahuvi ning on pannud mind taevas toimuvat uuesti lähemalt uurima.
Ööpildistamise juures meeldib mulle kõige rohkem see, et on võimalik jäädvustada asju, mida me palja silmaga näha ei suuda. See ei tähenda, et kaamera paneks pildile midagi sellist, mida ei ole olemas. Ta teeb meie jaoks nähtavaks selle, mille nägemiseks meie silmad ei ole võimelised. Kuigi Linnutee on ka palja silmaga hästi nähtav, tuleb ta pika säriga tehtud pildil eriti hästi esile ning meie galaktika nii detailselt näha on ülipõnev. Samuti aitab kaamera esile tuua näiteks virmaliste värvid, mida me tihti palja silmaga eristada ei suuda. Näeme kuma ja valgussambaid valgena ning vaid vahel harva, eriti tugevate virmaliste korral, näeme ka silmaga rohelist värvi. Seetõttu tuleb mul fotograafina väga tihti selgitustööd teha: inimesed, kes tähistaevas toimuvat ei tunne ja ei tea, mida tähendab pika säriajaga pildi tegemine, arvavad tihti, et pildid on arvutis kokku pandud. Kuulen sageli inimesi ütlemas, et nemad olid ka tol ööl väljas, aga midagi sellist küll ei näinud. Siis tulebki rääkida, et meie silmad ei ole kahjuks nii tundlikud ega suuda näha kõike seda, mis taevas tegelikult toimub.
Kuna varem olen ma pildistanud peamiselt maastikke ja loodust, siis sobib öö pildistamine mulle väga hästi. Pildistan ka öösiti enamasti loodusmaastikke ja proovin koos tähistaevaga pildile saada näiteks mõne suure võimsa puu. Mulle meeldib üksinda looduses ringi liikuda, nautida vaikust ja rahu. Öösiti on see veel eriti põnev. Kuid tuleb tunnistada, et pimedas on mugavam, kui mõni sõber on kaasas. Öösiti kuuleb looduses igasugu huvitavaid ja tihti ka päris hirmsaid hääli, mis paneb kujutlusvõime elavalt tööle ja pildistamisele keskendumine võib häiritud olla. Kuid ka nende häältega harjub ja mida paremini loodust ja loomariiki tunned, seda julgem on pimedas liikuda.
Virmalised Rõuges mullu 18. märtsil. Tugevat põhjavalgust võis tol päeval näha mitmel pool Eestis, koguni Eesti lõunapiiril. Virmalised vehklesid sedavõrd intensiivselt, et neid sai vaadelda isegi võrdlemisi suure valgusreostusega asulate kohal. Nikon D600, objektiiv Nikkor 28–70 f/3,5–4,5D: 28 mm, säriaeg 3 sek, ava 4,5, ISO 2000
Muidugi pildistan tihti ka asulates või nende lähedal, aga ilusa tähistaeva pildile saamiseks tuleb valgusreostusest võimalikult kaugele minna ja seetõttu tuleb sukelduda inimtegevusest kaugel asuvasse loodusesse. Kahjuks valgusreostuse hulk pidevalt kasvab ja isegi kaugel rabades ei saa seda enam täielikult vältida. Olen kuulnud vanemaid fotograafe ja astronoomiahuvilisi meenutamas aegu mitmeid aastakümneid tagasi, mil meie öötaevas oli kottpime ja tänu sellele paistis kordades rohkem tähti kui tänapäeval inimasustuse lähedal. Kahjuks ei olnud siis fototehnika võimeline seda ilu jäädvustama nii nagu praegusel ajal. Valgusreostus on tõsine probleem ja seda mitte ainult ööfotograafide jaoks, vaid nii loomade, lindude kui ka inimeste jaoks. Õnneks hakatakse sellele vähehaaval tähelepanu pöörama, aga siiski on veel näha liiga palju valgusteid, mis on ebaefektiivsed ja valgustavad rohkem taevast kui seda, milleks nad ette nähtud on. Mulle meeldiks väga, kui öösel saaks igas suunas pilti teha ilma, et peaks valgusreostuse pärast muretsema.
Ööfotograafia on valdkond, mis muutub kõigile üha kättesaadavamaks, nii et selle populaarsus on tõusuteel. Tehnika areneb kiiresti ja täiesti arvestatavad tähistaevapildid on võimalik kätte saada juba ka tavakasutajatele mõeldud kaameratega. Kui päeval suudavad kaamerad automaatrežiimis väga häid pilte teha, siis öösel pimedas pildistamisega kaamerad automaatselt hakkama ei saa. See aga tähendab, et pildistaja peab suutma kaamerat käsitsi seadistada ja ka teravustada. Seega on mõistlik enne öösel pildistama minekut endale fotograafia algtõed selgeks teha. Kui suudad juba päeval manuaalrežiimis säriaja, avanumbri ja ISO tundlikkuse paika saada ning mõistad nende omavahelist seost, siis võid julgelt ka öösel katsetama hakata. Suurimaks väljakutseks ööpildistamise juures on terava pildi saamine, sest kaamera pimedas fokuseerimisega ise hakkama ei saa ja seda tuleb teha käsitsi. Algajale võib see kõvasti peavalu tekitada, aga kes on kannatlik ja harjutab ning katsetab, see suudab peagi kogemustele tuginedes fookuse kiiresti paika saada.
Võimas Tamme-Lauri tamm Linnutee all. Pilt võitis mullu hiite kuvavõistluse peaauhinna. Nikon D600 ja objektiiv Samyang 14 mm, f 2,8: säriaeg 20 sek, ava 2,8, ISO 3200
Kuna minu enda lemmikteema öösiti on tähistaevas ja Linnutee, siis kirjutan lähemalt just nende pildile püüdmisest. Enamasti on minu eesmärk pildile saada võimalikult palju tähti ja võimalikult silmapaistev Linnutee. Selleks on mõistlik kasutada lainurkobjektiivi, et saaks pildile suure osa taevast ning oleks võimalik kasutada pikka säriaega. Ise kasutan Nikkor 14–24mm f2.8 objektiivi, mis on ööpildistamiseks kindlasti üks parimaid. 14mm fookuskaugus täiskaaderkaamera ees võimaldab kasutada säriaega 20–30 sekundi vahel. Selle ajaga jäävad tähed veel ilusad täpid ega muutu triipudeks. Objektiivi ava tuleks teha nii lahti kui võimalik (mina teen enamuse tähistaeva fotodest avaga f2.8). See on vajalik, et võimalikult palju valgust jõuaks kaamera sensorile ja ka nõrgemad tähed tuleksid nähtavale. Pikast säriajast ja lahtisest avast jääb öösel väheks, lisaks neile on tarvis ka tundlikkus ehk ISO kõrgeks tõsta (katseta vahemikku ISO1600–3200). Just siin tuleb välja odavamate poolkaaderkaamerate nõrkus. Need ei võimalda ISO ilma pildile suurt müra lisamata kõrgemaks tõsta. Suurema sensoriga täiskaaderkaamerad võimaldavad ISO julgemalt tõsta ilma, et pildi kvaliteet oluliselt halveneks. Ise kasutan Nikon D810A kaamerat, mis on spetsiaalselt astrofotograafia jaoks mõeldud ja võimaldab julgelt kasutada isegi ISO 12800. Nii kõrge ISO võimaldab ka säriaega lühendada ja pildi tegemise aeg võib 30 sekundilt lüheneda 10 sekundile.
Männi kohal kõrguvad Linnutee ja Andromeeda galaktika. Nikon D810A, objektiiv Nikkor 14–24 mm f 2,8: 24 mm, säriaeg 20 sek, ava 2,8, ISO 5000
Ööfotograafia nõuab palju kannatust. Lisaks pimedas kaamera kasutamise selgeks õppimisele tuleb liigagi tihti ka selget taevast oodata. Samuti on Linnutee hooaeg meil küllaltki lühike. Meie galaktikat saame pildile püüdma hakata alles augusti teisel poolel, kui öötaevas muutub piisavalt pimedaks. Suvel on meil ööd nii valged, et taevas on näha ainult mõned üksikud heledamad tähed. Talve- ja kevadkuudel on Linnutee Eestis väga halvasti nähtav, sest selle heledam keskosa jääb öösiti silmapiiri taha. Erilist kannatust on tarvis virmaliste pildistamiseks, sest neid esineb meil küllaltki harva ja kui nad lõpuks tulevad, siis on taevas väga tihti hoopis pilves. Seega tulebki olla paindlik ja pildistada seda, mida parasjagu võimaldatakse. Üks huvitav öötaeva objekt on veel Kuu. Tuleb tunnistada, et tema minu suur lemmik ei ole, sest kui Kuu on taevas, siis on tähed ja Linnutee selle ereduse tõttu kehvemini nähtavad. Kuu tõusu ja loojumise pildistamine võib siiski päris põnev olla, eriti kui on soov seda koos mõne maapealse objektiga pildile saada. See nõuab aga planeerimist, sest ei juhtu just tihti, et satud õigel ajal õiges kohas olema, et Kuu näiteks kiriku torni püüda. Planeerimisel saab kasutada erinevaid nutirakendusi, nagu näiteks PhotoPills või Photographer’s Ephemeris, mis on kasutatav ka arvutis.
Kuu Rõuge kiriku tornis. Nikon D810A ja objektiiv Nikkor 70–300 mm f 4,5–f 5,6: 300 mm, säri 1/50 sek, ava 5,6, ISO 200 ning säri 1/2 sek, ava 5,6, ISO 200
Lisaks tähtedele, Linnuteele ja Kuule, mis terve öö taevas püsivad, on meil öösiti võimalik näha ka erinevaid liikuvaid objekte, mis kiiresti kaovad. Nende pildile püüdmine on jällegi omaette väljakutse. Kõik me oleme öötaevas näinud “langevaid tähti” ehk meteoore. Tegemist on kosmoses lendavate meteoorkehadega, mis aeg-ajalt Maa atmosfääri satuvad ja seal kiiresti ära põlevad. Kuulsaim meteoorivool leiab aset igal aastal augustikuus, kui meil on öö jooksul võimalik näha kümneid ja kümneid perseiide. See on ka parim aeg nende pildile püüdmiseks, sest augustiööd on veel piisavalt soojad, et öösel mitmeid tunde väljas olla. Langevate tähtede pildile püüdmine on kõige lihtsam kaamera time-lapse funktsiooni kasutades. Selle abil on võimalik kaamera ise pikaks ajaks järjest pilte tegema panna ja tuleb loota, et mõni meteoor jääb kaadrisse.
Kui meteooride langemist ei ole võimalik täpselt ette ennustada, siis meie taevas leiavad küllaltki tihti aset sähvatused, mille toimumisaeg on täpselt teada. Tegemist on Iridiumi sähvatustega. Need on sidesatelliidid, mida on orbiidil 66 ning nende väga peegeldava pinnaga antennid suunavadki päikesevalgust maapinna väikesele alale nii, et meie näeme neid satelliite hetkeks väga heledatena. Sähvatus kestab 5–20 sekundit ning võib mõnikord olla väga ere, teinekord aga vaevalt nähtav. Tavaliselt on öö jooksul selliseid sähvatusi isegi mitu korda näha.
Sähvatus ja galaktika (NASA päevapilt). Nikon D600 ja objektiiv Samyang 14 mm f 2,8: säriaeg 30 sek, ava 2,8, ISO 3200
Üks minu pilt koos Linnutee, Iridiumi sähvatuse ja selle poole näitava inimesega sai möödunud aastal suure tähelepanu osaliseks, kui see valiti NASA teadlase poolt astronoomia päevapildiks. See tekitas palju küsimusi ja huvi ning ööfotograafia levikule oli see kindlasti kasuks. Võib öelda, et antud pilt sündis poolkogemata, sest sel ööl polnud plaanis Iridiumi sähvatusi püüda, vaid hoopis inimest koos Linnuteega pildistada. Siiski otsustasin ühel hetkel nutirakendusest järele vaadata, kas taevas on midagi huvitavat tulemas. Selgus, et kolme minuti pärast tuleb ere Iridiumi sähvatus ja just selles suunas, kuhu mul kaamera parasjagu suunatud oli ning kus me modelliga pilti tegime. Pärast seda, kui olin selgeks teinud, kus täpselt sähvatust oodata on, juhendasin kiiresti modelli, et ta oskaks õiges suunas näidata. Kusjuures siin on väga oluline, et ka juhendatav tunneks tähistaevast. Mul piisas sellest, kui ütlesin modellile, et jälgi taevas kohta Veegast allpool ja Altairist paremal ning ta teadis kohe, kuhu vaadata. Kuna aega oli vähe, siis ei oleks jõudnud enam tähekoolitust läbi viia ja selleks ajaks, kui ilma nende teadmisteta modell oleks asja selgeks saanud, oleks juba hilja olnud. Sättisin kaameral säriaja pikemaks, et sähvatus kogu ulatuses pildi peale jääks ja oligi juba aeg päästikule vajutada. Tulemus sai väga hea ja vaatamata paljude kahtlustele, et see on mitmest pildist kokku pandud, sai pilt purki ühe 30-sekundilise säriga. Pärast foto meedias avaldamist sain palju kirju inimestelt, keda see oli inspireerinud ja kes soovisid nõu ööpildistamise kohta.
Mul on hea meel, et olen suutnud tekitada huvi ööfotograafia ja astronoomia vastu ning arvatavasti näeb tulevikus juba palju rohkem vingeid ööfotosid.
Artikkel on algselt ilmunud ajakirja Eesti Loodus 2016. aasta jaanuari numbris.
Ööfotograaf ja koolitaja Martin Mark