2. septembril valiti üks minu ööfoto NASA teadlase Jerry T. Bonnell ja MIT-i professori Robert J. Nemiroffi poolt päeva astronoomiafotoks. Pilt avaldati APODi kodulehel ja nende ligi 200 000 fänniga Facebooki lehel koos professionaalse astronoomi selgitusega pildil nähtava kohta.
Astronomy Picture of the Day — 2. september 2015
See on minu jaoks tohutult suur tunnustus ja saavutust pidasid oluliseks ka Eesti suuremad meediaväljaanded, kelle online väljaannete esilehtedele uudis jõudis (Postimees avaldas selle suurelt ka 3. septembri ajalehes). Foto levis kulutulena, tekitas suurt huvi ja lugematul arvul küsimusi ning spekulatsioone. Kuna meedia kajastus oli väga üldine ning täpsemalt foto saamisloost ja selle tagamaadest ei kirjutatud, otsustasin, et teen seda ise. Loodetavasti saavad kõik tekkinud küsimused vastuse ja suudan ka mõned tähistaevast ja ööfotograafiat puudutavad müüdid ümber lükata.
Sel ööl oli plaanis lihtsalt Linnuteest ja inimesest pilti teha. Modelliks võtsin kaasa sõber Viivika. Olin leidnud selleks suurepärase koha — kõrgem küngas, kus ei seganud valgusreostus ja Linnutee oli sel ajal täpselt sobivas kohas ning asendis. Tegime erinevad katsetusi ja otsustasin igaks juhuks järgi vaadata, kas sel ööl ka taevas midagi huvitavat toimumas on. Olin selle enne ära unustanud. Avastasin, et paari minuti pärast on just selles suunas, kuhu mul kaamera suunatud oli, tulemas küllaltki ere iriidiumi sähvatus.
Mis asi on iriidiumi sähvatus ja kust ma näen, millal see tuleb?
Enne kui edasi lähen, on nüüd paras hetk natuke selgitada. Kust ma vaatasin, mis taevas toimub ja misasi on iriidiumi sähvatus?
Taevas võib näha peale tähtede, kuu, planeetide, meteoriitide ehk langevate tähtede jms ka muud põnevat, mida on võimalik isegi ette ennustada. Meie peade kohal lendavad lennukid ja satelliidid ning nende liikumine on täpselt teada. Satelliitide, eelkõige just iriidiumi satelliitite vastu on mul ööfotograafina suur huvi, sest need tekitavad aeg-ajalt väga ägedaid sähvatusi, mis mõnele pildile lisaväärtust annavad. Iriidiumi sidesatelliite on orbiidil 66 ning nende väga peegeldava pinnaga antennid suunavadki päikesevalgust maapinna väikesele alale nii, et meie näeme neid satelliite hetkeks väga heledatena. Sähvatus kestab 5–20 sekundit ning võib mõnikord olla väga ere, teinekord aga vaevalt nähtav. Tavaliselt on öö jooksul selliseid sähvatusi isegi mitu korda näha.
Igasuguste taevas ette teadaolevate liikumiste kohta saab infot selliselt lehelt nagu www.heavens-above.com. Iriidiumi sähvatuste kohta on lehel eraldi alajaotus http://www.heavens-above.com/IridiumFlares.aspx, kus on põhjalik info satelliidi liikumisteekonna, sähvatuse eeldatava ereduse ja ka sähvatuse toimumise täpse asukoha kohta. Enne lehelt andmete vaatamist tuleb kindlasti sisestada üleval paremal olevasse kasti oma vaatluspaiga asukoha info!
Sähvatuse eredust mõõdetakse tähesuuruse ehk magnituudina. Lihtsalt lahti seletades: mida väiksem see number on, seda eredam on sähvatus. Korralikku silmaga nähtavat sähvatust võib oodata siis, kui heledus on alla nulli. Minu fotole püütud iriidium oli eredusega -4. Umbes sama heledusega on ka üks meie taeva eredamatest planeetidest, Veenus. Fotol sähvatusest ülevalpool olev kõige suurem ja eredam täht on aga Veega, mille eredus on umbes 0 tähesuurust.
Öösel väljas olles on suureks abiliseks Heavens Above’i poolt tehtud samanimeline nutirakendus, mis hetkel on küll kahjuks saadaval ainult Androidile (rakendusi, mis iriidiumeid näitavad, on teisigi ja ka iPhone’ile sobilikke, aga seni katsetatutest on Heavens Above parim). Tänu sellele saab mobiilist vaadata tähekaarti, kus on täpselt kirjas, mis kellaajal ja millises kohas järgmised sähvatused toimuvad. Selleks, et saadud infost kasu oleks, tuleb aga tunda ka tähti ja tähtkujusid. Vastasel juhul ei oska sa ikka õiges suunas vaadata.
Kuidas kuulus pilt sündis?
Lähme tagasi foto tegemise hetke. Pärast seda, kui olin selgeks teinud, kus täpselt sähvatust oodata on, juhendasin kiiresti modelli, et ta oskaks õiges suunas näidata. Kusjuures siin on väga oluline, et ka juhendatav tunneks tähistaevast. Mul piisas sellest, kui ütlesin Viivikale, et jälgi taevas kohta Veegast allpool ja Altairist paremal ning ta teadis kohe, kuhu vaadata. Kuna aega oli vähe, siis ei oleks jõudnud enam tähekoolitust läbi viia ja selleks ajaks, kui ilma nende teadmisteta modell oleks asja selgeks saanud, oleks juba hilja olnud.
Sättisin kiiresti ka kaamera säriaja natuke pikemaks, kui see mul lihtsalt Linnuteed pildistades oli. Kui tavaliselt teen tähtedest pilti 20-sekundilise säriajaga, et need fotole ilusate täppidena jääksid, mitte ei muutuks Maa pöörlemise tõttu kriipsudeks, siis eelnevale kogemusele tuginedes teadsin, et sellest jääb satelliidi triibu täielikult pildile püüdmiseks väheks. Seega sättisin säriajaks 30 sekundit. Oleks võinud ka bulb funktsiooni kasutada, et saaks säriaja üle suurema kontrolli ja vajadusel ka üle poole minuti katikut lahti hoida, kuid sel hetkel ei olnud kaameral distantspäästikut küljes ja seda poleks enam jõudnud kotist otsida. 30 sekundit on enamasti kogu sähvatuse pildile saamiseks piisav, kui osata õigel hetkel päästikule vajutada.
Selleks ajaks, kui kõik paika sain, oligi satelliit juba mõne hetke pärast nähtaval ja ei jäänud muud üle kui päästikule vajutada ning vaatepilti nautida. Satelliit muutus järjest paremini nähtavaks ja oma tipphetkel oli tõeliselt ere. 30 sekundi pärast, kui ta oli juba taas üsna nähtamatuks muutumas, oli pilt kaamerasse püütud. Säriaeg oleks võinud ehk mõne sekundi võrra pikem olla, aga ka selle ajaga mahtus triip peaaegu täies mahus fotole.
Missugust varustust öösel pildistamiseks kasutan?
Kaameraks on mul Nikoni täiskaader D600. Täiskaader tähendab seda, et kaamera sensor on suurem kui nö tavakasutajate poolkaader-peegelkaameratel ja see ei kuumene pikemate säriaegadega nii kiiresti üle. Tänu sellele on pilt müravabam ja saab kasutada kõrgemat ISO väärtust ning pikemat säriaega.
Põhiliseks objektiiviks öötaeva pildistamisel on mul Samyang 14 mm F2.8. Tegemist on täismanuaalse objektiiviga, mis on tähtede pildistamiseks justkui loodud. See on ööfotograafide käest palju kiitust saanud ja oma odavamapoolse hinnaga paljude tähistaeva pildistajate esimene valik. 14 mm tähendab seda, et tegemist on ülilaia nurgaga ja kaadrisse mahub korraga väga palju. See aga tähendab ka seda, et on võimalik kasutada pikemaid säriaegu ilma, et tähed pildil “ära liiguks”.
Kas tõesti montaaž? Ei!
Niisiis olid kaamera seaded pildi tegemisel järgmised: säriaeg 30 sekundit, ava F2.8 ja ISO 3200. Vaatamata paljude arvamusele ja spekulatsioonidele on tegemist ühe fotoga. Ei ole mitut fotot kokku kombineeritud, selleks polnud mingit vajadust. Mõnes tekitas kahtlusi see, et inimene pildil on täiesti selge. Siinkohal ei ole mul muud öelda kui et Viivikal on lihtsalt suurepärane oskus täiesti liikumatult paigal püsida. Selge ja terav siluett on puhtalt tänu temale. Mõnele tundus jälle kahtlane, et inimese käsi on pildil kahtlaselt pikk. Endale nii ei tundu, kuid natuke võib seda siiski mõjutada lainurkobjektiivi omadus pildi servad välja venitada. Mõned arvasid, et foto on koguni kolmest erinevast võttest kokku kombineeritud ja mõni lubas isegi Paintis kümme samasugust valmis teha. Ma pean ausalt tunnistama, et mina fototöötluses nii osav ei ole, et oleksin osanud kolmest erinevast fotost sellise tulemuse kokku panna, aga eks mul on kõvasti arenguruumi ka.
Kahtlusi tekitas ka see, et tähed on ilusad täpid ja pole kriipsuks muutunud. See ongi tänu laiale objektiivile, kuid tegelikult tähed natuke ikka juba liikusid selle ajaga. Väikese pildi pealt ei paista see välja, aga 100% suurendusega on näha, et tähed on natuke edasi liikunud.
Kui palju fotot töödeldi?
Töötlusest nii palju, et muidugi ei tule pilt otse kaamerast sellisena. Kõik, kes fotograafiat tõsiselt võtavad, pildistavad RAW formaadis. See tähendab seda, et pilti ei lasta kaamera sees oleval pisikesel arvutil valmis töödelda, vaid lastakse teha nö toorfail, kus on kõik kaamera poolt salvestatud info muutmata kujul alles ja millest siis hiljem ise arvutis valmis pilt viimistletakse. Algne fail on lame, mürane, ilma igasuguse kontrasti ning enamasti ka korrektse valgustasakaaluta. Pilti töödeldes tegin ainult täiesti tavapäraseid liigutusi, mida tehakse ka päevaste piltide puhul. Lisasin kontrasti, tegin heledamaid toone heledamaks ja tumedaid tumedamaks, et tähed ja Linnutee paremini esile tuleksid. Eelmaldasin müra ja lisasin teravust. Täpselt ei mäleta, kas valgustasakaal oli juba kaameras paika pandud või sättisin natuke ka seda. Linnutee paremini välja toomiseks lisasin sellele natuke lisateravust. Pilti on äärtest ka tsipake kärbitud, sest 14 mm jäi selle jaoks veits laiaks. Ja ongi kogu teadus.
Miks mina sellist Linnuteed ei näe?
Ööfotode puhul nõuab selgitamist ka see, et kaamera, mis teeb ühte pilti 20–30 sekundit, püüab kinni palju rohkem valgust kui me palja silmaga näeme. See oligi üks asi, mis mind ööfotograafia juures võlus. Mul on võimalik kinni püüda ja jagada selliseid hetki, mida palja silmaga ei ole võimalik näha (mis ei tähenda, et selliseid asju ei ole olemas. Meie silmad lihtsalt pole piisavalt võimekad). Olen tihti kuulnud tagasisidet, et mina olin ka täpselt samal ajal väljas, aga ei näinud küll virmalisi või et mina küll sellist Linnuteed ei ole näinud. Jah, nii ongi. Palja silmaga ei suuda me kõike seda näha, mis meie taevas tegelikult olemas on. Ja see teebki ööfotograafia nii põnevaks. Alati on ootusärevus, et näha, mis seal pildil kõik nähtavale tuleb.
Maailmas on suureks probleemiks muutunud valgusreostus. Ööfotograafina olen sellega väga hädas, sest isegi kaugel rabades ei pääse enam lähedal olevate asulate või suurte maanteede valgusest, mis segavad taeva vaatamist ja pildistamist ning tänu millele näeme palju vähem tähti. See pilt õnnestus mul teha kohas, kus valgusreostus ei sega. Loodan, et see jääb nii ka tulevikus. Suurtes metropolides elavad inimesed võivad taevas heal juhul ainult kümmet tähte näha. Meil õnneks asi nii hull veel ei ole, aga liigume selles suunas. Kas Tallinna kesklinnas on võimalik Linnuteed näha?
See on ka üks põhjuseid, miks öötaevast enam ei tunta ja seal toimuv nii müstiline ja arusaamatu tundub. Soovitan võimaluse korral selgetel öödel linnakumast võimalikult kaugele minna ja taevasse vaadata. Ka palja silmaga ja ilma kaamerata on seal väga palju, mida vaadata. Tee endale selgeks tuntumad tähtkujud, tähed ja taeva vaatlemine ning kas või iriidiumi sähvatuste leidmine muutub sinu jaoks palju lihtsamaks ja huvitavamaks.
Kuidas ööfotograafiaga alustada?
Kuna sain ka palju küsimusi selle kohta, kuidas ööfotograafiaga alustada ja mis varustust selleks vaja on, siis kirjutan lõpetuseks natuke ka sellest. Alustamiseks sobib igasugune peegelkaamera ja tavaline kit-objektiiv. Ise alustasin täpselt samamoodi. Esiteks on ikka tarvis selgeks saada, kuidas päeval manuaalrežiimis pilti teha. Kui see juba välja tuleb ja on selgeks tehtud, kuidas toimivad ja mida mõjutavad säriaeg, ava ja ISO, siis võib ka pimedas katsetama hakata. Automaatrežiim unusta öösel ära! Aga pea meeles, et pead oskama kaamerat kottpimedas käsitleda ja kõiki nuppe ilma valguseta üles leida, sest taskulambi kasutamine pimestab silmi ja pimedas nägemine muutub palju kehvemaks. Nägemise taastumine võtab aga tükk aega. Vajaduse korral hangi endale lamp, millel on punane valgus, see ei pimesta nii palju. Üheks suuremaks väljakutseks võib olla pimedas teravustamine, sest kaamera automaatikast pole kasu, seda tuleb teha käsitsi. Jällegi üks oskus, mis nõuab kõvasti harjutamist ja kaamera ning objektiivi tundmist. Pika säriga pildistamiseks on kindlasti tarvis ka statiivi ning samuti tuleb kasuks distantspäästik. Seega on tarvis suurt huvi ja kindlasti kannatlikkust ning lihtsalt otsast pihta hakata. Varustuse täiendamisele tasub mõtlema hakata siis, kui tunned, et soovitud tulemuse saavutamiseks jääb puudu tehnilisest võimekusest, mitte teadmistest ja kogemustest. Internetist leiad selle teema kohta hulgaliselt materjali.
Kui soovid, õpetan sind pilti tegema või teen sinust endast ägeda ööfoto
Kellel on ööfotograafia vastu tõsisem huvi ja soovib seda õppida, saab minu käest tellida väiksele seltskonnale ööfotograafia koolitust ja ka personaalset konsultatsiooni või fotosessiooni.
Loodan, et andsin ammendavad vastused, tekitasin huvi öötaeva ja -fotograafia vastu ning inspireerisin ka tegutsema.
Tänan kõiki, kes minuga seda toredat hetke jagasid ja selle populaarsusele kaasa aitasid!
Minu töödega on võimalik tutvuda kodulehel www.matugraphy.com ja Facebookis www.fb.com/matugraphy.
Kui on huvi endast huvitavaid ööfotosid saada, siis võta ühendust!
Ööfotograaf ja koolitaja Martin Mark