Näituse foto: Punnsilm

Näituse foto: Punnsilm


Veetsin kolm kevadõhtut konnade seltsis. Muidugi polnud heinamaale rajatud tiikide ääres vaid mina ja konnad. Mäletan väga hästi neid verejanulisi tiigiäärseid sääseparvesid. Iga kord käis mind uudistamas sokk, kelle kord kaugemalt ja siis jälle lähemalt kostnud kaootilised haugatused mitmel korral võpatama panid. Metstuvid ajasid oma tuviasju ja kaugusest oli kuulda musträhni ärevushüüdu.

Kruusateelt heinamaale astudes paitas kõrva kaunis konnalaul. See vaikis lõigatult, kui tiigi äärde jõudsin. Esimene päev möödus vaid vähem heinasemat tiigiäärt otsides ning konnadega sinasõprust luues. Loodus polnud minu vastu armuline ja häid valgusolusid varjasid rünkpilved. Loobusin pimeduse saabudes.

Teisel päeval oli taevas selge ja mõnus päikeseloojang värvis tiigitaimed kenasti heleroheliseks. Konnad harjusid minuga kiirelt ja näitasid oma aktiivset sotsiaalelu. Kõik oli vaikne, kuni mõni närviline rohekuub otsustas oma territooriumilt rändama minna. Kohe kostis naabrimehe hüüd „Oot, oot kuhu nüüd!“ Naabrimehe käratus ja oma piiri kaitsev liikumine äratas ka teiste suguvendade omandiinstinkti. Veerema oli lükatud lumepall, mis päädis ühe korraliku koorilauluga…

Jaanus Tanilsoo

30.05.2015 kell 20.12 Tiik Augli külas

Nikon D750 + Nikkor 300mm f4, 1/200sek, f4, ISO200

 

Foto tellimiseks kirjuta oma täpsest soovist martin@revolutsioon.ee

Eksperdi kommentaar pildile

Tiigikonn kuulub koos vee- ja järvekonnaga nn „roheliste konnade“ hulka. Need konnad on veega väga tihedalt seotud, veetes kogu oma elu veekogus või selle lähiümbruses. Puhtaveeliste veekogude ja neid ühendavate märgalade tihe võrgustik on seetõttu nii tiigikonnale kui ka teistele kahepaiksetele eluliselt vajalik. Lõuna-Eestis on tiigikonn üks kõige arvukamaid ja hõlpsamini märgatavaid kahepaikseid. Päikesepaistelistel suvepäevadel võib nende aktiivset tegutsemist jälgida nii vaiksetes järvesoppides, kopra üleujutusaladel kui ka talutiikides. Tiigikonna vali laul on sumeda suveöö lahutamatuks osaks. Muidu küllaltki rahumeelsed, võivad tiigikonnad sigimisajal üsna agressiivseks muutuda. Siis kaitsevad isasloomad veekogus oma koduterritooriume ning iga kahtlane sissetungija (välja arvatud emasloom) aetakse ägedalt minema. Lisaks värvuvad isased tiigikonnad siis ka erksalt sidrunkollasteks. Kuigi Lõuna-Eestis on tiigikonn üks tavalisemaid kahepaikseid, pole see kogu Eestis sugugi nii. Liigi levikupiir kulgeb läbi Kesk-Eesti, kus tiigikonni kohtab tunduvalt harvemini kui lõuna pool. Põhja-Eestis on see liik aga üsna haruldane, nii et iga kohatud isend väärib suurt tähelepanu ja äramärkimist. Seega – mis ühel pool on täiesti tavaline ja igapäevane, võib 200 kilomeetrit eemal olla ainulaadne ja eriline.

Riinu Rannap
Tartu Ülikooli teadur, kahepaiksete uurija


Vaata ka lisainfot ja teisi näituse pilte: Meie kodukoha tavaline eriline loodus

Kommentaarid

Tags