Vesioinani viiva matkaraja ja Liinjärve vaheline järsk nõlv on allikaterohke, mistõttu nimetavad looduseuurijad seda allikasooks ehk nõlvasooks. Allikas on looduslik põhjavee maapinnale väljumise koht. Mõnikord võib järskudel veerudel (nt Rõuge ürgoru nõlv) moodustuda kuue-seitsme meetri paksune lasund, mis muudab märgatavalt veeru kuju. Kujuneb nn pseudoterrass.
Ürgoru nõlva pseudoterrassi jalamilt ma selle valge vaibalille leidsingi. Neid oli seal sadu, kuid „vaip“ oli auguline ja hõre. Võib vaid oletada, et aukude põhjuseks võib olla pikaajaliselt hooldamata oruveerg. Ometi mäletavad paljud inimesed aega, mil orunõlva kattis värvikirev taimevaip ning vikatite luiskamisheli oli tavaline suvehommikute helimaastik. Jääb vaid loota, et ehk kunagi tulevikus katab orunõlva taas lillevärviline taimevaip…
Jaanus Tanilsoo
14.07.2015 kell 19.43 Liinjärve äärne allikasoo
Nikon D750 + Nikkor 105mm f2.8 G VR, 1/400sek, f3.2, ISO100
Foto tellimiseks kirjuta oma täpsest soovist martin@revolutsioon.ee
Eksperdi kommentaar pildile
Soo-neiuvaip (Epipactis palustris) on kodumaine orhideeliik, mis eelistab kasvamiseks märga või niisket pinnast. Kasvukohtadest on tüüpilisemad madal- ja allikasood, aga ka järveäärsed õõtsikud ning kraavid. Levinud on ta Virust Võruni ja Peipsist Vilsandini ehk kogu Eestis. Kui taimed kasvavad tihedalt koos, siis moodustavad nad nn „vaibad“. Pikemad taimed võivad sirguda peaaegu meetri pikkuseks, kuid enamik õitsvaid taimi piirdub siiski 35–60 cm kasvuga. Lehed on rohelised roodude kohalt renjad ning terava tipuga. Õitsele puhkevad taimed tavaliselt jaanipäevapaiku ning viimaseid õisi võib leida juuli teises pooles. Soo-neiuvaiba õis on graatsilise olekuga – huul on valge ja kroogitud servaga, punakaspruunid õiekattelehed moodustavad huule kohal kolmnurkse „katuse“. Mõnikord harva võime trehvata ka punakaspruuni pigmendita õiekattelehtedega soo-neiuvaiba vormi (Epipactis palustris f. ochroleuca). Õied ripuvad valdavalt ühepoolses õisikus, mistõttu ka kogu õisiku vars on vildak. Rippuvais kupardes küpsevad hilissuvel imepisikesed banaanitaolised tolmseemned. Kuparde avanedes võivad seemned tuulega kanduda sadu kilomeetreid eemale, kuid valdav hulk pudeneb kodukohta. Hea õnne korral areneb mõnest seemnest ka uus taimeke.
Toomas Hirse
orhideede uurija